Alates aastast 1876

   125 years of enjoyable moments – Paulig

Soome suurvürstiriigis oli käsil suurte muutuste aeg, mis pakkus Saksamaalt Lübeckist Soome tulnud noorele ärimehele rikkalikult võimalusi.

Gustav asutas imporditud toidukaupade hulgimüügiäri. Tema kontor asus aadressil Fabianinkatu 10. Kliendid, kes selle viisaka 26-aastase kaupmehe äris käisid, leidsid eest laia valiku tooteid: toorkohvi, vürtse, suhkrut, riisi, rosinaid, kuivatatud puuvilju, toiduõli, portveini ja konjakit. Gustav Paulig importis ja müüs oma ettevõtte esimesel tegutsemisaastal 303 000 kg toorkohvi, mis moodustas seitse protsenti kogu tol ajal Soome sisseveetavast kohvist.

Noor ettevõtja tutvus Helsingis võluva Bertha Bohnhofiga, kelle isal oli aed ja puukool linna serval Arkadianmäkis, kus praegu asub Soome parlamendihoone. Paar abiellus 1876. aasta detsembris ja kolis Bohnhofide krundil asuvasse majja.

Kümme aastat hiljem rentis Gustav kaheksa aakrit maad Läntinen Viertotie tänava ja Humallahti linnaosa vahel ning ostis seal asuva villa. Viimasest sai remondi järel Pauligitele ilus kodu. Nende perre sündis kolm poega ja neli tütart.

20. sajandi alguses müüdi endiselt enamik toiduainetest töötlemata toorainena.

Gustav Paulig müüs oma klientidele toorkohvi eri suurusega kottides. Röstimata kohviube välja mõõtes mõlgutas ta mõtteid selle üle, kuidas kohvivalmistamist lihtsustada. Inimestel oli üsna keeruline ise kodus kohvi röstida ja jahvatada. Suure panni peal sai korraga heal juhul ühe või kaks kotitäit ube röstida.

„Kui hakkame kvaliteedi osas järeleandmisi tegema, siis võib tehase uksed sulgeda.“

GUSTAV PAULIG

Gustav hakkas toorkohvi väikeste kogustena söepannil röstima, kasutades pöörlevat trumlit. See esimene n-ö röstikoda asus Katajanokka silla lähistel Victor Ekile kuuluvas laohoones. Pohjanmaa piirkonna poepidajad olid väga nõudlikud ja eeldasid isegi, et nende kohvioad on ilusti läikima hõõrutud. Algul müüs Gustav oma röstitud kohviube pakkimata kujul, hiljem viiekilostes plekkpurkides. Neil purkidel ilutses Pauligi P-kaubamärk, mille Gustav oli ise 1880. aastatel kavandanud. Soome tööstusamet kinnitas Gustav Pauligi kaubamärgi ametlikult 1905. aasta 12. jaanuaril.

1900 – Helsingi lõunaosas vedasid Pauligi kohvi laiali hobused Oiva ja Sampo.

1911. aastal valmis seitsmekorruseline ärihoone, mille oli kavandanud Gustav Pauligi sõber arhitekt Waldemar Aspelin. Seal asusid nii kontoriruumid kui ka röstikoda ja ladu. Linnas hakkas levima kohvi, tee ja vürtside ahvatlev lõhn.

Üleriigiline müügivõrgustik aitas Pauligi tooteid paljudes Soome piirkondades poeriiulitele tuua. Esimene kohalik kontor avati 1903. aastal Tamperes. 1930. aastatel kattis Pauligi müügivõrgustik juba kogu Soomet.

Bertha ja Gustavi poeg Eduard Paulig oli ettevõtte tegevjuht aastatel 1919–1947.

Ta oli tarmukas naisterahvas, keda abikaasa usaldas nii pereasjus kui ka ettevõttega seotud küsimustes. Kui Gustav Paulig 1907. aastal suri, ei kartnud Bertha vastutusrikast rolli enda kanda võtta. Ta ostis kasvavale ettevõttele maatüki Helsingi Katajanokka linnajaos Satamakatu ja Laivastokatu tänava nurgal.

Kohvipidudest sai Helsingis uus moekas seltskonnaajaviide. Lisaks kohvile toodi lauale ka võileivad, puuviljad ja maiustused. Tekkisid uued käitumisreeglid: enam ei tohtinud oma teed või kohvi puhudes jahutada ja kindlasti ei olnud viisakas seda alustassile valada.

1909. aastal laiendas Bertha Paulig ettevõtet märkimisväärselt. Ta ostis kolm kohvipoodi ja populaarset kohvikut Taani päritolu Julius Nissenilt, kes oli majandusraskustesse sattunud. Nissenile kuulunud ärid hakkasid loomulikult müüma Pauligi kohvi. Hiljem kohvikukett kasvas, kuni sellesse kuulus juba 25 kohvikut ja üks pagariäri.

Tee lisandus Pauligi tootevalikusse 1910. aastal. Alguses imporditi seda Venemaalt, kust pärines ka teejoomise tava. Aga teemaailmas olid puhumas muutuste tuuled, tuues uusi maitseid Sri Lankast (tollal Tseilon), Indiast, Indoneesiast ja Jaapanist. Paulig hakkas ostma idamaiseid teesorte.

Kui Gustav Paulig 1870. aastatel poissmehena suvesid Soomes veetma hakkas, võlusid teda kaunid Sääksmäki rahvarõivad – ja võib-olla ka neiu, kes neid kandis. Meie teada oli tegemist mööduva kiindumusega, mis jättis aga Soome turunduse ajalukku sügava jälje.

Juugendstiilis maalitud kaunis neiu ilmus Pauligi kümnekilostele kohvipurkidele esimest korda 1904. aastal. Kui 1920. aastatel hakati Soomes korraldama kaubandusmesse, serveerisid Sääksmäki rahvarõivais noored naised külastajatele Pauligi leti taga kohvi ja ettevõtte teisi tooteid. 1926. aastal ilmus Pauligi kohvipakkidele ja plakatitele pilt Sääksmäki rahvarõivaid kandvast tüdrukust, kes sai tuntuks Paula nime all. Tol ajal oli Pauligi loosung:

„Parim viimse tilgani“

Seni varustati kauplusi viiekiloste kottidega, aga 1924. aastal sai Pauligist esimene ettevõte, kes hakkas pakkuma kohvi väiksemates, tarbijale mugavates pakendites. Seda uuendust saatis suur edu ning üsna varsti hakkas Paulig müüma ettevõtte märgistusega pakendites ka jahvatatud vürtse ja teesegusid.

1929. aastal tõi Paulig turule oma esimesed kohvi kaubamärgid – Juhla ja Presidentti kohvisegud, mis olid praeguste tipptkaubamärkide Juhla Mokka ja Presidentti eelkäijad. Kaks aastat hiljem jõudis poeriiulitele jahvatatud kohv. Samal ajal hakati kohvipakkidele trükkima röstimise kuupäeva. See oli uuendus, mida mujal Euroopas ei tuntud.

Varem pakkisid poepidajad kliendi ostetud maitseained lihtsalt pabertuutu sisse. Maitsed lahtusid õhuga kokku puutudes ja ostud oli vaja kodus purkidesse ümber valada. Kas klientidele meeldiks, kui maitseained oleksid mugavas purgis, mille kaanes on augud nagu soolatopsil? 1929. aastal jõudsid poodidesse Pauligi maitseained tarbijapakendis.

„Poepidajal on lihtne maitseaineid eristada tänu kergesti loetavatele siltidele. Lisaks on iga purk ise värvi ning seetõttu teretulnud lisand ja kaunistus ostja söögilauale,“ kuulutati Pauligi reklaamis.

1931. aastal leidis vaeses Kanada külas aset ime: noor naine tõi kaks kuud enne õiget aega ilmale viisikud. Kõik viis Dionne'ide perre sündinud tütart jäid ellu ja said üle maailma kuulsaks. Uudised jõudsid ka Soome ja andsid Pauligi reklaamiosakonnale hiilgava idee. Meil on viis tootemarki – miks mitte nimetada need Pauligi viisikuks?

Igale viiest kõige populaarsemast kohvisegust anti nimi ja lühike iseloomustus: peen ja rikkalik Juhla, Presidentti nõudliku maitsemeelega kliendile, eksootiline Colombia, täidlane ja soodne Huomio, taskukohane Talous. Ajalehereklaamis kujutati kohvipakke imikueas tüdrukutena:

„Meie oleme kuulsad Pauligi viisikud!“

Kui 1939. aasta sügisel puhkes talvesõda, kehtestas riik toiduainetele lubatud maksimumkogused. Rahvas sai toitu hankida vaid talongide alusel. Kohv konfiskeeriti oktoobri lõpus, enne vaenutegevuse algust. Eraisikutel võis olla kodus kuni üks kilo kohvi. Algul tootis Paulig kohviasendajat, millest veerand või rohkem moodustas päris kohv. Aga üsna varsti vähendati seda kogust kõige rohkem veerandini mahust. Mõnda aega kogus valitsus maksuraha, müües 250-grammistes pakkides nn maksukohvi. Kilo kohvi kohta tuli maksta 40 marka maksu. 1940. aasta varasuvel keelati maksukohvi tootmine ära. Viimast korda jõudis kohv tarbijateni 1941. aasta detsembris. Pärast seda hakkas Paulig tootma rukkist ja odrast tehtud kohviasendajat. See toode ei sisaldanud kübetki kohvi.

„Meil on parimad töötajad“

Gustav Pauligi poeg Eduard teadis väga hästi oma töötajate väärtust. Ta maksis väeteenistusse kutsututele kogu viieaastase sõja vältel täispalka. Iga Pauligi töötaja sai jõulude, lihavõtete ja jaanipäeva puhul kingipaki. Rindel ootasid Pauligi poisid, nagu neid tollal kutsuti, oma pakke eriti suure innuga, sest need võisid sisaldada kauaoodatud kohvi.

1946. aasta jaanuaris asus Brasiiliast laevaga Soome poole teele esimene sõjajärgne kohvilaadung. Ajakirjandus tõi inimesteni selle Heraklese nime kandva laeva teekonna iga üksikasja. Kui Herakles 24. veebruaril Turu sadamas randus, oli teda tervitamas suur rahvahulk. Vanaprouad sirutasid käed politseinike ridadest läbi, et õnnelikult kohvikotte silitada. Lastiruumis oli 2500 tonni toorkohvi ja üks Antonio de Silva Lima nimeline piletita sõitja, kelle Eduard Paulig hiljem röstikotta tööle võttis. Range toidutalongide kord sai läbi alles 1954. aasta 1. märtsil. Pikkamööda täitusid Soome köögid taas kohvi imelise lõhnaga ja mõrud aseained jäeti kõrvale.

1947: Rooliratas kolmanda põlvkonna kätte – ettevõtet asus juhtima Eduardi vanim poeg Henrik Paulig.

Alates 1955. aastast trükiti Paula foto samanimelise kohvisegu pakkidele. Aastate möödudes sai Paulast Soome üks tuntumaid reklaamnägusid.

Pauligis tugevdati paberist kohvipakid jäiga papiga ja suleti õhukindla hügieenilise tihendiga. 1953. aastal hakati sellele papile autode ja muude mootorsõidukite pilte trükkima. Selle ajani olid lapsed ja noored kogunud klantspilte ja templeid, tikutoosisilte ja sigarimärke. Autokaartidest sai uus hullus. Kohvipakkidel oli kokku 216 kogutavat pilti, mida sai kleepida Pauligi albumisse. Lapsed hakkasid iga kohviostu pikisilmi ootama.

Autokaartide kogumise mood tõi kaasa Pauligi turuosa märkimisväärse kasvu. Kaartidega kaubitsemine oli vähemasti sama vilgas kui äri päris autodega. Kui Pauligi Turus asuvasse lattu sisse murti, leidis politsei hiljem, et kohv ja väärtasjad olid alles – vargad olid kaasa viinud hoopis autokaardid kohvipakkidest!

Pauligis hakati 1960. aastal kohvi pakendama vaakumpakenditesse. Ameerika kosmoseuuringute ajal oli leiutatud maitseid säilitav plastist sisepakend. 1958. aastal jõudsid turule Pauligi kahegrammised teekotikesed. Paulig oli ainus teekotikeste tootja kogu riigis.

Ettevõtte vanad ruumid Helsingi Katajanokka linnajaos olid kitsaks jäänud. 1968. aastal kolisid Pauligi röstikoda ja pakkimistehas uude moodsasse tootmishoonesse Vuosaari linnaosas. Avatseremoonial oli kohal Soome tollane president Urho Kekkonen.

Vuosaari tehase avamisest alates on igal Pauligi kohvipakil kuldse tassi pilt. Sellest sai kohe maailma parima kohvinaudingu sümbol.

1971. aastal alustas Pauligis tööd tarbijate nõustamisega tegelev üksus – Paula klienditugi. Eeskujuks oli Ameerika Betty Crockeri klienditugi, millega Henrik Paulig oma ärireisidel kokku puutunud oli. Paula klienditoe retseptiraamatud ja teabeõhtud pakkusid soomlastele uusi ideid ning soovitusi, kuidas oma maitsete valikut rikastada ja toiduvalmistamisviise parandada.

Paula-tüdruk on oma vaskkannust juba üle 50 aasta värskendavat kohvi pakkunud. Kolmas Paula-tüdruk, kelle nimi oli Anja Mustamäki, oli ametis aastatel 1962–1969.

Maitsete nõukogu tagab kvaliteedi. Kohvi teekonnal oast tassi hinnatakse selle maitset kaheksa korda. Fotol on näha, kuidas Pauligi maitsete nõukogu 1960. aastatel kvaliteeti kontrollib: Börje Uunila (vasakul), Henrik Paulig, Gunnar Winqvist ja Kurt Richter.

Hakati kasutama rohkem mitmesuguseid maitseaineid, eelkõige maitsetaimi. Soomlastele ei piisanud enam toidule soola ja pipra lisamisest. Soola asendamine Pauligi maitseainetega oli lihtne ja tegi toidu maitsvaks.

Pitsast sai igapäevane toit

Argi- ja nädalavahetuse eined eristusid selgelt. Tööpäeviti pidi toit lauale jõudma vähese vaevaga. Pitsast sai peaaegu soomlaste uus rahvustoit. Söögikorrad tuli sobitada laste huvitegevuse vahele. Seevastu nädalavahetustel prooviti uusi retsepte, tehti koos süüa ning einestati pere- ja sõprade ringis ühise laua taga.

Alates 1981. aastast hakati Pauligis kasutama uut P-rösti meetodit – kohviubade röstimist kuuma õhuga. Pauligi kohvi kvaliteedi kolm alustala olid hoolikalt valitud toorkohv, oskus luua uusi suurepäraseid kõrge kvaliteediga kohvisegusid ja pehme P-rösti meetod. Pauligi oakohv ja erikohvid pakendati uutesse ventiiliga pakenditesse, mis ei lasknud õhul pakki pääseda.

1986 Ettevõtte tegevjuhi kohale asub Bertel Paulig.

1987 Strateegiline otsus: kohv ja maitseained.

1990. aastate alguses ühendas Paulig jõud Rootsi Nordfalks AB ja Taani Danske Krydderier A/S-iga, et koos moodustada Põhjamaade vürtsiliit (Nordic Spice Alliance). Pauligi maitseained jõudsid nüüd toidulaudadele Santa Maria nime all. See koostöö aitas kanda kinnitada rahvusvahelisel turul. Peale Põhjamaade vallutamise seilasid Santa Maria tooted ka Baltimaade, Venemaa ja Mandri-Euroopa toidulaudadele.

Uued maitsed ja moodsad tooted äratasid huvi restoranide peakokkades. Soomes hakkas levima rahvusvaheline kohvikukultuur. Santa Maria, Tex Mex ja Spicy World tõid lauale uusi eksootilisi maitseid. 2010. aastal sai Santa Mariast ametlikult Pauligi kontserni liige.

1990. aastatel valmistus Paulig rahvusvahelist äri alustama. 1992. aastal alustati tegevust Venemaal Peterburis. 1993. aastal avati Tallinna lähedal Sauel Pauligi kohvi- ja maitseainetehas. Pärast 50-aastast pausi oli Paulig Eestis tagasi.

2000. aastal omandas Paulig viiendiku Saksa maitseainetootja Fuchs Group osakutest. Niimoodi sai Paulig ja selle Skandinaaviat hõlmav vürtsiliit ligipääsu Mandri-Euroopa turule.

Aastatuhandevahetust tähistav Paulig tutvustas soomlastele uut tüüpi kohvispetsialisti – baristat. Itaaliakeelse sõna barista algtähendus on baarmen, kes oskab espressot valmistada. Tänapäeval on sellel ametinimetusel laiem tähendus – hea barista on kohviku hing.

2006. aastal osteti uue kohvitehase jaoks maad Helsingi moodsa meresadama piiridesse jäävas äripargis. Sama aasta sügisel langetati lõplikud otsused ettevõtte suuremate investeeringute kohta. 2008. aastal pandi uuele kohvitehasele nurgakivi. Tehas avati ametlikult jaanuaris 2010.

2011. aastal alustas Krokslättis Mölndalis edukalt tegevust toidustuudio. See on loominguline kokkusaamise koht, kus võib nii toitu valmistada kui ka klientide ja koostööpartneritega seminare ja arutelusid pidada.

2012. aastal asus Pauligi kontsern pärast pikki aastaid kestnud laienemist uuele teekonnale. Samal ajal kui Pauligi kontsern ja selle äritegevus aastate jooksul üha kasvas, oli järjest selgem, et edukate tootemarkidega turule tulnud ettevõte peab oma organisatsioonis ühtsuse looma.

2012. aasta märtsis esitleti kontserni uut identiteeti, mis põhines kindlatel väärtustel. Tutvustati ettevõtte uut logo ja tunnuslauset Exploring Great Taste, mis rõhutab, et kirg suurepärase kohvi, hõrgu toidu ja vastupandamatute maitsete vastu juhib meid kõiges, mida teeme. Oleme üks ettevõte, kuid meie klientidele ja tarbijatele mõeldud tootemargid on ikka samad!

Meie väärtused:

Otsime ja leiame (Stay Curious)
Rahuldume vaid parimaga (Strive for Excellence)
Kasvame koos (Grow Together)

Soomlastel oli taas kätte jõudnud aeg ühise eesmärgi nimel pingutada. 2011. aastal tehtud uuringust selgus, et kiiresti on vaja ehitada uus lastehaigla. 1940. aastatel valminud lastekliinik oli ajale jalgu jäänud - see oli väike ja halvas seisukorras. Kliiniku väikesed patsiendid ja nende eest hoolitsevad töötajad vajasid uut haiglat.

2017. aastal algatas uue lastehaigla tugiühing korjanduse, et koguda raha uue riikliku lastehaigla ehitamiseks. Paulig oli olnud osa soomlaste igapäevaelust juba rohkem kui sada aastat ja otsustas 2014. aastal seda projekti toetada pooleteise miljoni euroga.

Algne eesmärk oli koguda ettevõtetelt ja eraisikutelt 30 miljonit eurot. Korjanduse lõppsumma oli aga üle 40 miljoni euro. Haigla alustas tööd 2018. aasta sügisel.

Huvi tervise ja tervisliku toidu vastu on üks kõige kiiremini kasvavatest suundumustest tarbijate hulgas. Paulig laiendas oma tegevust selles valdkonnas, omandades Risenta AB.

Risenta loodi 1940. aastal Rootsis. Nende äriidee oli pakkuda terviseteadlikele inimestele mõeldud tooteid.

Uuendusi ja iduettevõtteid toetava kapitaliinvesteeringute inkubaatori loomisega suunas Paulig pilgu 2030. aastasse. PINC on kasvulava põhjalikele uuendustele nii toiduainetööstuses kui ka sellega seotud valdkondades. Inkubaatori äriruumid asuvad Stockholmi kesklinnas A majas, mis on toidule, moele ja meediale keskenduva loomingulise arenduse keskus.